Kriminaaljutustus õpetlik ja õudne <REFORM>, pealkiri võib muutuda


katkend ...


Mihkel katapulteerus õigel hetkel.


Mihkel oli kõige tavalisem isepäine eesti mees, kes eriti kedagi ei kuulanud.Isegi enda sõbrad saatis ta pikalt, tagus rusikatega vastu rindu ja möirgas: „Pole seal Riigikogus mingeid ohte. Vaadake palju ma hääli sain, rahvas nõuab, ma pean Riigikogusse minema.“

Lähenesid presidendivalimised. Riigikogus tõusid pinged. Erakonnad sõimasid üksteist näost näkku. Rahu polnud kusagil, isegi puhvetis trimbati tööajal õlut.

Ühel päeval sai Mihkel kokku vana sõbra Henriga, kes meenutas enda vandeadvokaadist  sõbra, Akseli  juubelisünnipäeva.
Mihkel ei saanud küll täpselt aru, kes see vandeadvokaat on, aga asi oli nii, et sünnipäeval oli see Aksel rääkinud järgmise loo. Ratsukäik ja riigikassast kadus kümme miljonit dollarit....see paneb mõtlema...
Henri selgitas, mis sest, et me kärakat võtsime, Aksel on isegi prokurörina töötanud ja tema teab neid seadusi, kõveraid paragrahve ning keerdkäike päris täpselt. Tema jutus oli loogikat.
Aksel rääkis loo lakk-kingades ilma lipsuta meestest Riigikogus, kes räägivad mingit õiguskeelt, mida koolis ei õpetata ja mis ei ole riigikeel. Ilmselgelt sellepärast rahvas ei saagi aru, mis riigis tegelikult toimub. Aga rahvas on tark ta saab ilma selle õiguskeeletagi kõigest aru, sest rahvas teadis rääkida, et enne kui kümme miljonit riigikassast kadus nähti Pirita kloostri taga metsas Siimu ringi ratsutamas. Ühekorraga avanes müürinurgas olev väike värav ja nunn piilus välja. Kohe oli Siim platsis, haaras nunna enda ette sadulasse, vaatas Viimsi poole ja pomises: „Matsid jäävad matsideks.“ Siis tõmbas ta ratsmed pingule ning kappas Toompeale. Lossi pääses ta sisse kerge vaevaga, sest täkk oli suur ja süsimust. Lossiõuel viskas ta ratsmed tallipoisi kätte ja nunna endaga kaasa tirides sisenes teise korruse ovaalsaali. Suure ovaalse laua peal oli kümme miljonit dollarit, mida ministrid liigutasid ühest kohast teise. Sõnagi lausumata hakkas Siim dollaripakke seljakotti toppima.
„Mis sa teed,“ kiljus nunn, „see on ju patt?“
„Mis patt, see mõni patt?“mühatas Siim, tõmbas seljakoti nöörid kokku, võttis nunna käevangu ja lisas, „sellest nunnast teeme järgmise välisministri, aga enne õpetan ma teda, kuidas välismaal asju ajama peab.“
Lossiõuel hoidis Eiki ratsmetest ja seadis jaluse valmis, Siim hüppas sadulasse, sättis ka nunna istuma, andis kannuseid ja hõikas üle õla: „Ratsa rikkaks ja Piiterisse!“
Eiki vaatas kohkunult ringi, äkki salakõrv kuulis – ükskord oli ju Priit võõrast juttu salaja pealt kuulanud ja pärast oli igavene jama. Aga nüüd pean ovaalsaali minema, kolmkümmend miljonit valmis seadma, et ministrid saaksid rahapakke liigutama hakata. Nad nii-kui-nii asja tuuma ei taipa, aga vot Siim!“ Eiki nägu tõmbus muigele; on sel Siimul alles sidemed, nüüd ratsutab ta koos süütu nunnakesega Piiterisse - ikkagi kõva mees, see Siim. Eiki plaksutas ja hõõrus käsi allpool vööd, et salakõrv ei kuuleks, silm ei seletaks. Siis vaatas ta ennast suures ovaalpeeglis ja mõtiskles:„Pean ise selle igapäevase õllejoomise lõuna ajal Riigikogus ära lõpetama. See õlu mõjutab teatud organi äkilisust.“...
„Aitab,“ ütles Mihkel vahele, „ma võin sellele sinu Akselile rääkida kümneid samalaadseid lugusid, kuhu ka mind püüti sisse mässida, aga nüüd on minule sellest Riigikogust kõrini. Sa näed ju ise, mis tegelikult toimub. Käesoleval ajal on moodi läinud Riigikogus magamas käimine ja ööbimisraha ei maksa keegi. Tõeline sigadus. Otsekohe lähen mäest üles ja teen sellele jamale lõpu peale.“
Lossis istus Mihkel oma kohale, vajutas nuppu ja lendas välja. Õigel ajal, sest tema selja taga oli valminud raport Kapole selle kohta, et Mihklil on kodus salakambris ebaseaduslik kolmeraudne.
Samal päeval otsis Mihkel üles vana sõbra Priidu, rääkis talle oma loo ja palus abi võ muidu on kinni minek. Priit noogutas ja kutsus Mihkli õhtusesse AK saatesse selgitusi jagama. Kolmeraudse olemasolu avalikustati ja Mihkli seljatagused kukkusid kogu kaadervärgiga alla Sangla sohu, kust tänase päevani kostub hõikeid: „Rahvas, aidake meid siit mülkast välja, hakkame nüüd koos Eesti Asja ajama!“