Kristiine ÜÜ juhatuse esimees Henn Leetna alustas ettevalmistusi Riigikogu valimisteks kaks aastat tagasi. (tegelikkuses takistati kandideerimist, vt. Juhtumid)

Henn Leetna  - Kesklinn, Lasnamäe, Pirita - üksikkandidaat 968

Vaata videot: Rahvusringhäälingu reporter esitab küsimusi.
http://valimised.err.ee/v/riigikogu_valimised_2015/kandidaadid/uksikkandidaadid/68a7ba1a-3de5-4076-af58-36e31a0f83e2

Küsitleb ajakirjanik.
Henn Leetna – sadade tuhandete tähelepanuta jäetud või sundseisu pandud inimeste esindaja.
Rahvuslaste Tallinna Klubi liige Henn Leetna räägib lähemalt endast ja oma kandideerimisajenditest.

Ühe laialtlevinud arvamuse kohaselt on nii poliitika kui ka poliitikuamet räpane. Miks otsustasid sellele vaatamata „end määrida” – parlamenti kandideerida?

Kandideerin Riigikogusse, sest mitte keegi ei tegele probleemidega, millised vajavad lahendamist ja millede lahendamisest on huvitatud sajad tuhanded inimesed.

Sajad tuhanded autoomanikud maksavad sunduslikku liikluskindlustuse maksu, milline sisuliselt liiklust küll ei kindlusta. Pigem soodustab avariide tekitamist kantpeade poolt, kellel on vaja vanast romust lahti saada.
Sunduslik liikluskindlustus tuleb muuta vabatahtlikuks.Küll aga peaks igal autol olema kaamera.
Koheselt on võimalik paigaldada ühiskondlikele transpordivahenditele (ka taksodele ) kaamerad. Vajadusel peab olema võimalus neid kiirelt ühendada politsei võrku – see distsiplineerib liiklust.

Sajad tuhanded pensionärid saavad pensioni, mis ei võimalda neil ära elada. Seega pensioni alammääraks peab olema kehtestatud miinimumpalk.

Sajad tuhanded riigikodanikud ei taha, et riik – piltlikult öeldes - võib salaja tungida hilja õhtul,öösel teie korterisse Teie lapsi ehmatama , sest riigil õn õigus järsult suurendada helitugevust Teie TV-s  ja hakata reklaami näitama !?

Sajad tuhanded inimesed, kellel on vaja kaitsta neile seadusega tagatud õigusi ei oska seda teha ainuüksi sellepärast, et neile ei ole koolis õpetatud õigusteadust.Õppeprogrammis peab õpetama õigusteadust.

Kümned tuhanded inimesed sooviksid koju, maale tagasi pöörduda, kuid puuduvad materiaalsed vahendid ja kindlustunne tuleviku suhtes.
Riik ja kohalik omavalitsus peavad täies ulatuses tagama talutoodangu realiseerimise.
Riik ja kohalik omavalitsus peavad taastama talud. Noorele perele peab ehitama taluhooned, või vastavalt vajadusele renoveeritakse vanad hooned. Noorele perele antakse maad ja metsa. Kui see peremees on enda majapidamisega toitnud ja katnud enda peret, kus on vähemalt kolm last, siis kahekümne viie aasta pärast kuulub see kinnistu selle pere eraomandisse.

Ligi ükssada tuhat sundüürnikku peavad saama eluruume erastada samadel tingimustel riigikorterites elanutega, või neile kompenseeritakse erastamata korter.
Enne seekordseid Riigikogu valimisi on Keskerakond järjekordselt asunud aktiivselt sundüürnike õigusi kaitsma.
Tuletan meelde Keskerakonna II programmi, milles sotsiaalpoliitika 83. punkt ütleb selgelt: „Tagastatud majade elanikud peavad saama eluruume erastada samadel tingimustel riigikorterites elanutega.“ See lubadus anti juba sellel sajandivahetusel, seega üle 15. (!) aasta tagasi.
Pärast seda programmilist lubadust ei ole Keskerakond Riigikogus midagi teinud selleks, et muuta seadusi nii, et sundüürnikke koheldaks võrdselt riigikorterites elanud üürnikega.
Pigem vastupidi, sest Keskerakonna III programmis ei ole enam seda II programmis antud lubadust.

SUNDÜÜRNIKUD! Miks peaksime nüüd, enne valimisi hakkama jälle uskuma Keskerakonda? Milleks järjekordselt end petta lasta ? - Valige mind !

Rahvale valetatakse otse näkku. Kohalik omavalitsus Tallinnas kinnitab, et sundüürnike probleem on lahendatud. Tegelikus elus see nii ei ole, sest minu teada ei ole mitte ükski sundüürnik saanud eluruume erastada samadel tingimustel riigikorterites elanutega.
Kõigepealt peab parandama kõik vead, mis tehti omandireformi käigus.
Üheks näiteks on: Omandireformi käigus tekitati tahtlikult sundüürnikud, keda üle kogu Eesti on ligi ükssada tuhat inimest. Selle arvu ütles välja majandusminister Jaak Leimann, esinedes Riigikogus 17. septembril 1997.a.
Tsitaat tema kõnest: „Tõepoolest peame tunnistama, et ligi ükssada tuhat on neid inimesi, kes ei saanud oma eluruume EVP-de eest erastada nii nagu teised.“
Tahan Riigikogus esitada seaduseelnõu selle kohta, et tagastatud elamute üürnikud peavad saama eluruume erastada samadel tingimustel riigikorterites elanutega, või neile kompenseeritakse rahaliselt nende erastamata korter. Rahva tahtel peab Riigikogu selle eelnõu muutma seaduseks.

Tuhanded maadeomanikud, kelle kinnisvara asub teisel pool kontrolljoont peavad saama õiglast kompensatsiooni, või neile makstakse hoonete eest kompensatsiooni ja antakse asendusmaad ja metsa.
Riigikogus oli möödunud aasta alguses lugemisel Seaduseelnõu nr. 614.
Saatsin märgukirja kõigile Riigikogu liikmetele, kus palusin lõpetada Seaduseelnõu nr. 614 lugemine, sest sellisel kujul uue piirileppe ratifitseerimisel muutub õigustühiseks Ida-Petserimaal ja Narva jõe tagusel Virumaal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisnõude õiguse püsimise seadus, mis võeti vastu 1994. a. ja milles
§ 4. Tagastamisnõude õiguse püsimine
(1) Isikute õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud kinnisvara tagastamist säilib sellest sõltumata, kas nad on taotlenud vara kompenseerimist või kas neile on seda kompenseeritud.
ütleb selgelt, et sõltumata sellest, kas vara tagastamist on nõutud, või kas on EVP-sid makstud, säilib kõigil endi kinnisvara tagastamisnõude õigus igavesti.
Kuna minu märgukirjale vastas ainult üks Riigikogu Liige – Anu Luigas – , siis tahan igal võimalikul juhul Riigikogus meelde tuletada, et seadusi võib tagasiulatuvalt muuta või tunnistada kehtetuks ainult nii, et asjaosaliste olukord paraneb.
Seega maadeomanikele kas kompenseeritakse kinnisvara õiglase hinnaga või antakse asendusmaad ja metsa.
Kuna Eesti uue riigipiiri määramisest on eelkõige huvitatud Venemaa ja Euroopa Liit, siis peaksid just nemad maksma Eesti riigile märkimisväärse summa nende maade ajutise loovutamise eest.

Sajad EESTI KODANIKUD, N. Liidu armee allohvitserid, peavad saama pensioni Eesti riigilt.
Peab tõdema, et teenistus Nõukogude Liidu armees oli ENSV Konstitutsiooni kohaselt igale kodanikule „aukohustus“, „auasi“.
Ilmselgelt oli ka kuuluvus Nõukogude Liidu Kommunistlikkusse Parteisse „auasi“.
Eestis on ligi kuussada inimest, kes teenisid nõukogude armees endale leiba, kes telefonistina, kes laomehena, kes sõjaväeorkestris pillimehena.
Nendele inimestele Eesti Vabariik pensioni ei maksa, kuigi tolle aja pensioniseaduse järgselt kuulus armeeteenistus pensioniõigusliku staaži hulka. Samas makstakse pensioni endistele ENSV juhtidele, kuigi ka nemad ise astusid vabatahtlikult okupeeriva riigi juhtivasse kommunistlikusse parteisse leiba teenima.
Tollel ajal kehtinud nii NSV Liidu kui ka Eesti NSV konstitutsiooni järgselt allus armee tsiviilvõimule. Järelikult olid endised kommunistid, Eesti NSV juhid ka armee ülemjuhatajad.
Minu ülesanne on tuletada Riigikogus meelde, et tollel ajal kehtinud pensioniseadust ei saa tagasiulatuvalt muuta nii, et ühele osale asjaosalistest – allohvitseridele - olukord halveneb.

Käesolevateks Riigikogu valimisteks kirjutasin raamatu „Tapke Lotomängija!“, milles räägitu annab hea fantaasiavõime korral võimaluse tõmmata paralleele meie riigiga, selle moodustamise algusest kuni käesolevate valimisteni. Läbi teatud prisma vaadates on huumorit ja on ka mitu väga tõsist probleemi ning antakse mõista, keda valida?
Raamat „Tapke Lotomängija!“ peab olema saadaval kõigis „Rahva Raamatu“ kauplustes, „Apollo“ kauplustes ja Tarbijaühistute kauplustes.

Ajakirjanik Tõnu Kalvet